Foto: VAT Teater

Morten on poiss, kes ootab merelt koju oma isa. Nagu isalgi, on ka uljal väikemehel oma laev – mis sest, et mängulaev – ja Morten peab sellele meeskonna leidma, et samuti merd kündma minna.  Meeskonna saab väike kapten küll kokku, kuid see kipub mässama ja käitub muidu inetult. Kapten Morten Viks (või Virten Moks, nagu meeskonnaliikmed teda narrivad) üritab oma alluvaid korrale kutsuda, aga keegi ei kuula teda.  Peale seda kui ta pootsmani poolt üle parda visatakse ja ta läbi häda laeva tagasi saab, nõuavad herilased Zik ja Zak et temast õhtusöögiks moosipalle tehtaks.

Moosipalle tehakse siiski seekord kellestki teisest ning ka riiaka ämblikukuninganna õel plaan kisub kiiva koos laevaga. Kuidas kogu see segadus lõpeb, kes on süüdi ja kas kellelegi üldse midagi süüks saab panna, selgub juba näidendi käigus.

Etendus „Morten lollide laeval“ põhineb Kaspar Jancise lasteraamatul „Seiklus Salamandril“.  Sõnalist osa on etenduses minimaalselt, süzhee tuuakse vaatajani muid võimalusi kasutades. Tempo on üleval kogu näitemängu vältel, action vaheldub vaatemängulise kondiväänamise, mustkunsti ja efektsete visuaalse graafika trikkidega. Tähtis roll on etenduses Morteni pikksilmal, läbi mille saavad satikate toimetustest osa ka pealtvaatajad. Vast kõige meeldejäävam ja nauditavam on aga etendust saatev Kriminaalse Elevandi ülilahe muusikaline sünkroontaust. Need poisid oskavad pilli mängida! Akordion, sünt, bass ja tuba kõlasid kokku nagu vanas heas vene multikas. Multifilmilikud on ka mutukate-osatäitjate kostüümid, meenutades oma värvikirevas grotesksuses naljakaid karikatuure.

Nutikalt, lihtsate vahenditega ja leidlikult lavastatud vaatemäng meeldis nii kümne, kahe- ja kolmekümneaastastele ja päris kindlasti ka vanematelegi vaatajatele – saal oli igatahes rahvast täis. Kes seekord etendust näha ei jõudnud, tehku seda kindlasti veebruaris 2012, kui tükk tuuakse lavale Tartu Vanemuises. Täpsema info leiad SIIT.

Foto: VAT Teater

Autor: Kaspar Jancis

Lavastaja: Aare Toikka

Kunstnik ja muusika autor: Kaspar Jancis

Koreograaf: Kaja Kann

Muusikat teeb ansambel Kriminaalne Elevant

Mängivad: Ott Sepp (Vanemuine), Liisa Pulk (Vanemuine), Aarne Mägi, Jörgen Liik (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Juss Haasma, Raul Õitspuu, Tiiu Talvist

Tsirkuseartistid: akrobaat Lisa Angberg (Rootsi) ja žonglöör Kaj-Mikael Schütt (Soome)

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. Hulkur Rasmus räpib Viimsis

Enn Põldroos „Freddy ja Mina“

Tallinna Kunstihoones 13.08 – 5. 09. 2010

Eile, 12. augustil avati vanameister Enn Põlrdroosi isikunäitus „Freddy ja Mina“.

Tegemist oli klassikalise üritusega, kus pakuti veini ja suupisteid. Unustatud ei oldud ka nooremaid kui 18a. (või siis vastupidi – juba elukogenumaid ja/või viinaravil viibivaid ) maestro austajaid – neile pakuti soliidsetes pokaalides värskendavat vett.

Kuid kindlasti huvitab lugejaid avamisüritusel pakutud veinivalik. Maitsta sai keskmisesse hinnaklassi kuuluvat  punast Tšiili lauaveini Sunrise Cabernet Sauvignioni aastast 2006 (ca 90.- pdl). Ning ka valget, mille mark ja sort jäi selgusetuks (sest pudelid olid kusagile kadunud). Kuid juua maitses valge rüübe küll. Isegi hoolimata sellest, et oli ehk liiga mõrkja maitsega, ning serveeritud soojemalt, kui on klassikaline valge veini serveerimistemperatuur. Mõneti on see ka andestatav, sest toimus ju antud üritus niiöelda välitingimustes. Ehk siis mitte mõnes veinikeldris vaid ikkagi Tallinna Kunstihoones.

Samas sobisid mõlemad veinid hästi suupistetega. Pakuti klassikalisi tikuvõileibu määrdega, mille vähemalt üheks koostisosaks oli liha. Nendele lisaks olid võileibade vahele eksinud ka mõned muna ja heeringaga – mis kadusid esimestena, hoolimata isegi sellest, et viina seekord ei pakutud.

Muidugi ei puudunud laualt ka suvised puuviljad nagu ploomid ja viinamarjad ning klassikalised juustupulgad, mis maksavad nii palju, et igapäevaselt neid endale loovintelligentsi esindaja lubada ei saakski.

Meeles peeti ka magusasõpru ja suitsetamisest loobujaid Magusataldrikult maitsesid kõige paremini pähklid šokolaadis ning mõneti üllatuslikult šokolaadimassi uputatud kummikarud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et laud oli aus, võib isegi öelda kultuurne. Keegi arvukast kohaletulnud publikust kuiva suuga lahkuma ei pidanud.

Enn Põldroosi „Freddy ja Mina“ jääb Tallinna Kunstihoones avatuks 5. Septembrini.

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. Kultuuriruubik
2. Jaan Kaplinski meenutab aega, mil tema ja Priit Pärn olid töökaaslased Tallinna botaanikaaias.
3. Pintsaklipslastest. Distantsilt

Viimsi rannarahva muuseumi rootsipunase hoone tagahoov on sel suvel moondunud Västerhaga lastekoduks, kus korra eest hoolitseb range preili Kull. Kui lastekodusse on oodata tähtsaid külalisi, saavad sündmused hoo sisse.

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. Otsitakse osalejaid:
2. ETTEVAATUST: täna Kadriorus “performants”
3. Raadioteatril elu sees

Kindlasti selle suve ühs erilisema teatrielamuse saab Hiiumaalt, Tahkuna tuletorni juurest.  Theatrumi ja Arhipelaagi koostöös valminud ülimenukas vabaõhuetendus “Tuulesaared” viib vaataja väikesesse Marseille sadamalinna, kus toimuvate sündmuste keskel kogetakse kirge, armastust, igatsust, viha ja andestamist. Näidend (originaalpealkirjaga “Marius”) räägib  Marseille elust ja inimestest – peategelasteks on kaks noort, Marius ja Fanny. Marius tunneb vastupandamatut kirge minna kaugetele meredele purjetama. Sama suurt armastust tunneb ta aga ka väikese karploomade müüjanna Fanny vastu. Margit Tõnson  kirjeldas Ekspressis suvelavastust kui üht vähest, kus keskkond, näitetrupp ja tekst moodustavad täieliku sünergia (“Eesti Ekspress”, 22. juuli 2010).

Lähemalt saab etendusest lugeda siit: http://www.hef.ee

Viimane (lisa!)etendus toimub 7. augustil. KIIRUSTAGE!

Lummava ülevaate etenduse õhustikust leiate fotokogu galeriist. Fotode autor on Toomas Kokovkin.

Maria Petersoni lavastuses lööb kaasa hulk armastatud näitlejaid nagu  Laura Peterson, Ott Aardam, Garmen Tabor (Rahvusooper Estonia), Margus Tabor (Tallinna Linnateater), Lembit Peterson, Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Tarmo Song, Andri Luup, Helvin Kaljula, Ott Raidmets.

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. Hulkur Rasmus räpib Viimsis
2. Eelteade: multimeediaetendus “Reis ma ei tea kuhu”.
3. Andres Maimiku teatripärl

24h galerii

Vano Allsalu tutvustab portaalis kunstikeskus.ee  Martinit nii:

Tahtes öelda midagi Martin Pedaniku tungiva silmavaatega olendite kohta, ei saa kuidagi mööda disainiguru Tõnu Kaalepi poolt nende kohta tarvitatud sõnast “golem” (Nunnususe ähvardav hääl. Martin Pedaniku golemid. Vikerkaar nr 10-11/2005). Golem on teadupoolest inimesesarnane olend juudi rahvapärimuses, savist või mudast tehtud kõnevõimetu koll. Pedaniku golemid on vormitud protsessori jõul digitaalsest “savist” – ressursist, mis peitub arvuti kõvakettal. Ja kas pole digitaalne loomine kuidagi eriti jumalik akt – saab ju looja idee või kujutlus siin pildiks teatud mõttes “eimillestki”. Kõvakettaruum on nagu tühi maailm, mis kätkeb endas laiendamise kaudu põhimõtteliselt piiramata võimalusi ja lubadusi tulevasteks asjadeks – pikslid võiksid sinna tekkida vabalt ka pühast vaimust. Muuseas, ka inimsoo esiisa Aadam loodi Talmudi järgi esmalt kui golem – erinevatest maadest kokku korjatud tolmust ja põrmust.

Ent kelle näo järgi on loodud Martin Pedaniku golemid? Kas autori enese või hoopis “keskmise inimese”, tänapäeva demokraatliku maailma statistilise jumaluse, anonüümse valija palge järele? Hmmm. Nüüd tahaks hüüda nagu kohkunud koolipoiss Lutsu “Kevades”, kui Toots akna taga tot-tot-tot tegi ja kolistas  et “see ei olegi inimese nägu!”. Ega ei ole vist küll. Helesinine paljusilmne naine oleks justkui sümbioos Medusast ning muumitrolle hirmutanud Jääkuningannast. Mitme silmapaari ning veel suurema hulga kätepaaridega tegelane võiks olla hinduistlik jumalanna. Daam maoga viib mõtted aga Aadama abikaasale Eevale ja pattulangemisele. Või on need ainitiselt põrnitsevad olevused hoopiski eesti rahvapärimusest tuntud puugid, lendajad ja pisuhännad – ohtlikud tegelased, kellest targa kohtlemisega võib siiski saada kasugi. Pedanik on oma respekti kodumaise pärandi vastu ühes intervjuus maininud…

Martin Pedanik (s. 1974) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabagraafikuna (1997). Disainibüroo Labor asutaja. Loonud suurtes kogustes kõrgetasemelist graafilist disaini, kujundanud kümneid ja sadu trükiseid raamatutest plakatite ja flaieriteni. Pälvinud oma tegevuse eest kiidusõnu ja tunnustust – muuhulgas näiteks Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali preemia (2006) NO99 teatri plakatite ja trükiste graafiliste lahenduste ning klubi Bashment kvaliteetse klubigraafika eest.

Näitus jääb aadressil www.kunstikeskus.ee avatuks 31. juulini 2010. Astuge sisse!

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. e-näitus: Jarõna Ilo joonistused
2. Ise tehtud – hästi tehtud!
3. MIS ON SINU ASI?

Okeiko ise kirjeldab oma näitust nii: “Olen ellu äratanud mitmeid värvilisi tegelasi, kelle mängumaaks on siiani olnud loodusfotod ja kleepsud. Neid on nähtud muusikaürituste visuaalides, majaseintel piilumas, jalgratastel sõitmas. Kuid nüüd on need tegelased uues kuues,  maalituna linnaruumis. Nende tegelaste olemasoluks on vaid üks põhjus: puhas olemasolemise rõõm. Loodangi, et neid rõõmusädemeid lendab kõigile nii vihmases, tuulises kui ka päikesepaistelises Kadriorus jalutajatele.”

Vaata Okeiko võluolevusi SIIT!

Click here to view the embedded video.

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. Lühifilm “Hullus?”: vaata & mõtle kaasa
2. Ülemaailmne esilinastus Von Krahlis: RUMALUSE AJASTU
3. Joonistaja Liisa Kruusmägi piltidel juhtub…

Tsirep Datsi (11. a) joonistus paberil

Lastekaitsepäeval 1. juunil kell 18.00 toimub Tam Galeriis Tiibeti teemalise näituse avamine ja heategevuslik oksjon, mille tulu läheb New Delhis, Majnu Ka Tilla linnaosas asuvale Tiibeti pagulaslaste päevakoolile õppevahendite ostmiseks.

Näitusel on eksponeeritud Tiibeti laste joonistused, spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud maalid kunstnik Maarit Murka `lt ning austraalia kunstnikult Mathew Halpin`ilt, Toomas Altnurme arvutigraafikas töö ning kunstnik Kiwa pildistatud fotod Tiibeti lastest. Lisaks eksponeerib maailmarändur ja kirjanik Roy Strider reisist kokku pandud lühikest videoinstallatsiooni ning kohapeal on võimalik tutvuda tema kirjutatud raamatutega Himaalaja jutud, Minu Mongoolia ning Punane ja must, mis jutustavad Tiibeti ja Aasia eluolust.

Meeleolu aitab luua flöödimuusika, mida esitab Leho Rubis Eesti-Tiibeti Kultuuriseltsist ning muusika kõrvale saab rüübata Tiibeti soolast võiteed.

.

Tiibeti laste joonistused pärinevad okupeeritud Tiibeti pealinnast Lhasast . Eestisse tõi need Amnesty Internationali liige Roy Strider 2008. aasta kevadel, enne Lhasas puhkenud verist ülestõusu. Mitmed kollektsiooni kuuluvad tööd on 2007. aastal toimunud ülemaailmse laste joonistusvõistluse võitjad omas vanuseklassis.

Olete oodatud näituse avamisele ning osalema oksjonil 1.juunil kell 18.00, et soetada endale mõni kunstiteos või avaldada Tiibetile toetust oma kohalolekuga.

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. e-näitus: Jarõna Ilo joonistused
2. KÄBIKÄIK ehk käbid kunstiks!
3. Galeriis on üleval fotoseeriad HULA argiselt ehedatest hetkedest

Reedel, 4. Juunil toimub viies KUMU ÖÖ!

Nagu juba heaks traditsiooniks on saanud, avab ka sel aastal suvehooaja muusika- ja visuaalkunstifestival Kumu ÖÖ. Tiheda muusikaprogrammiga peoõhtu ootab öisesse Kumusse ligi 2000 muusika- ja kunstisõpra. Üheks ööks aastas muutub Kumu Kunstimuusem elevusest sumisevaks muusikapeoks, kus lavad, baarid ja bändid ning muusikahelid kaikumas läbi väärika Kumu aatriumi.

Eelmisel aastal menuka avalöögi teinud ekspressbaar Kumu hiigelliftis hakkab ka sel aastal kunstihuvilisi sõidutama Kumu 5. korruse kaasaegse kunsti galeriisse äsjaavatud näitusele „Muutuv Maalikunst“, mis on omaette eksperimentaalne kunstiprojekt, kus suurem osa teoseid on valminud spetsiaalselt selleks näituseks. Näha võib aukartustäratavate mõõtmetega installatsiooni, erootilist tapeeti ja 20 meetri pikkust seinamaali, mis sündinud Eesti Kunstiakadeemia tudengite ühistööna. Kumu ÖÖ-l on näitusesaalis lisaks kunstiteostele oodata ka muusikalisi etteasteid Kiwa, Mihkel Kleisi ja Martiini poolt.

Üks põnevamaid karaktereid selle aasta festivaliprogrammis on Islandi produtsent ja helilooja Valgeir Sigurdsson, kes jõuab Tallinnasse oma ülemaailmselt hinnatud plaadifirma Bedroom Community tuuriga the Whale Watching Tour. Tuur toob koos Valgeiriga Kumu Ööle Ameerika indie-folk trubaduuri Sam Amidon ning Islandi helilooja-dirigendi Daniel Bjarnadson, kes on kaasa löönud ka Sigur Rosi stuudiosalvestustel London Sinfoniettat dirigeerides. Valgeir Sigurdsson on oluline figuur Islandi muusikaelus, kes rajas aastal 97 Reykjavikis kuulsa Greenhouse stuudio, on olnud Björki parem kästi 4 albumi salvestamisel ning kirjutanud muusika filmidele „Dancer in the Dark“, „Being John Malkovich“, Matthew Barney filmile ning hiljuti DocPoint festivali raames Eestis linastunud Islandi keskkonnadokumentaalile  „Dreamland“.

Rootsi duo Wildbirds & Peacedrums esitleb Kumu ÖÖl oma peagi ilmuvat albumit „Retina“, bändi muusikat on võrreldud nii PJ Harvey kui Björkiga ning tegu on jõulisel trummimängul ja punk-bluusilikul laulustiilil põhineva loominguga. Plahvatuslikku tantsu-live’i on oodata Norrast pärit psühhedeelse disko pundilt Mungolian Jetsets, kes andis oma esikalbumi välja Bugge Wesseltofti plaadifirma alt Jazzland ning kolis eelmisel aastal eksperimentaalse Norra leibeli Smalltown Supersondi alla plaadiga, mille kohta on öeldud „külluslik helidemaailm, millest leab pidepunkte võrdluseks nii Brian Eno ja David Byrne’i albumiga „My Life in the Bush of Ghosts“ kui the Orbi legendaarse tantsuplaadiga „Orb’s Adventures Beyond the Ultraworld“.“

Kumu ÖÖ raames esitleb oma tuliuut videot ning nädal tagasi ilmunud albumit Opium Flirt & Andres Lõo, publiku ette jõuab tänase Tallinn Music Weeki eduloo artist Iiris ning üles astuvad kunstilist postrocki viljelev Id Rev, jazzi, rocki ja klassikalise muusika elemente julgeks improvisatsioonkavaks miskiv Free Tallinn Trio ning armastatud laulja-lugudekirjutaja Riho Sibul koos Robert Jürjendaliga.

Kumu ÖÖ piletid on müügil alates homsest, 21. maist Piletilevi ning Ticketpro müügikohtades – esimesed 100 piletit hinnaga 195.- ning seejärel 250.- ja 295.-, kiiretele soodsamalt.

Kumu ÖÖ toetajad on Liviko, Kuninglik Norra Saatkond, Nordic Hotel Forum, Vikingline, Postimees, Raadio2 ja Rada7. Festivali korraldab koostöös Kumu Kunstimuuseumiga Musiccase.

Lisainfot: www.musiccase.ee

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. Muusa lugeja muusikapärl
2. Otsitakse osalejaid:
3. Melopainteri meloodilised maalid

Gerrit Van Honthorst “Hambaarst” (1622a.)

Kevad teeb vaikselt rahutuks

kolmapäev, 10, märts 2010

Tere jälle. Vahepeal on hulk vett jälle merre voolanud, valgemaks muutuvad ilmad muudavad rahutuks ja röövivad une. Nüüd juba oleks hea lihtne tööl käima hakata, sest kevadeti tabab mind sündroom, et ärkan siis kui valgeks läheb. Praegu siis umbestäpselt sellel ajal, millal peaks korralik tööinimene üles ärkama. Talvel seevastu võin rahuliku südamega põõnata keskpäevani välja ja kõige hullem vaenlane on alati äratuskell. Seda ma kardan niivõrd, et ärkan harilikult ise enne seda 5 minutit üles. Kuidas seda teha saab? Lambist see just ei juhtu, ma arvan, aga mul on selline süsteem: sellel kellaajal kui magama lähed, vaatad kella ja siis teed väikse arvutuse nii-nii magada saab ntx 6 tundi… Ja siis on lootust, et süsteem funkkab. Ma pole õnneks pikka aega regulaarselt iga päev kella peale ärkama pidanud, sellisel juhul tekiks ilmselt juba mingi rütm, aga täiesti töötab see kehakella süsteem, nii et ei pea vägivaldselt mingite virgutavate meloodiate peale ärkama. Äratuskell on kuritegu, see on inimvihkajate väljamõeldis! Haha, no seda ma ütlesin peamiselt selleks, et illustreerida seda, kui üliväga ma ei salli kella peale ärkamist.

Aga see selleks. Mis on vahepeal juhtunud? Pärast pikka kaalumist ja vaagimist ma otsustasin sellele Soome tööotsale, mis töötukassast saadeti ja millest eelmine kord juttu oli, mitte kandideerida. Miks? Sest see oli ikkagi ainult aastane ots, seal peab ka mingi korteri üürima, samas siinse kodu eest peaks edasi maksma, aasta pärast otsi jälle tööd ja lisaks kõigele tundus see Hiina propaganda ikkagi selline kahtlane. Kui see oleks olnud mingi eriti äge pakkumine, millest ainult loll loobuks, noh näiteks peaosa mingis kindlapeale väga heas filmis koos mõne maailmamastaabis superstaariga, siis muidugi ma ei vinguks, et vaja elamist otsida ja nii Aga hiinateemalised raadiosaated Soomes, kus ülemused on lätlased… Nojah.

Veebruar möödus üldiselt pidutsemisemise tähe all. Mitte, et midagi oleks käest ära läinud, aga uskumatult paljudel eestlastel on just veebruaris sünnipäev (klimaatiline iseärasus?), kaasa arvatud mul. Ja hoolimata keerulisest majanduslikust olukorrast on sünnipäev minu jaoks selline asi, mille võib ära jätta siis kui oled tõesti puruhaige või ei viibi kodumaal. (seda on juhtunud, aga reisil tuleb sünnipäeva tähistamine siis lihtsalt sujuvalt kontvõõrastega). Sest: sünnipäeval näeb osasid selliseid sõpru, keda pole ammu näinud, mõnda näed hoopiski justnimelt ainult sünnipäevadel. Näiteks seekord käis mul külas Kadri Kõusaar, keda ma polnud väga ammu näinud, isegi ei mäleta, millal. Teiseks: mulle meeldib süüa teha ja ka kehvemal ajal saab mingi pidulaua ikka kokku keerata, vanamoodsa morsi ja salatiga. Kolmandaks: saab kingitusi. Ja kui endal liiga palju vaba raha üle ei voola, siis on kingitustesaamine meeldiv vaheldus. Mulle küll meeldib uusi asju saada. Ma ei hakka tegema nägu, et ma olen väga rahul sellega, et elan kasinalt ja ei larista. Meeleolu tõstmiseks on lausa vaja teinekord midagi sellist osta, mis ei ole otseselt just söök. Või noh, niiöelda – midagi head. Käid toidupoes, ja lubad endale mingi sellise mõnu, mida otseselt vaja ei ole. See on mõnus ja see on üks asi, mille kohta võib öelda: saab tunda end inimesena!

Ma lugesin mõnda aega tagasi kuskilt mingit artiklit, kus mingi ametnik ütles töötute kohta, et ilma tööta olemine teeb madalaks. (Ja seepärast olevat hea, kui töötud mingites klubides koos käivad).

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. Fagira D. Morti: aasta halvim pangarööv
2. Töötu kirjaneitsi kibe elu
3. KOONDATU PÄEVARAAMAT: Kuidas Fagira D. Mortil läinud on?

Väljapaneku kuraator on Harry Liivrand ja kujundaja Olev Subbi. Näituse puhul on välja antud ka mahukas kunstialbum «Eesti klassikaline maalikunst Enn Kunila kollektsioonis» (kujundanud Tiit Jürna). Raamatus tutvustab kunstiteadlane Eero Epner kollektsioonis olevaid teoseid ja autoreid. On tähelepanuväärne, et Kunila soovil kingitakse esinduslik kunstialbum igale Eesti kooliraamatukogule.

Usutlesin veidi kohalikku kunstimetseeni enne näituse avamist, ning uurisin pisut kollektsioneerimise tagamaade kohta. On ju viimasel ajal mõne sõnaka ärimehe suust kultuuriteemadel pigem piinlikke väljaütlemisi kosta olnud (kui üht endist linnapead meenutada), ning pühendumise ja tõelise kunstiarmastuse asemel kipub ärimaailmas reegliks olema lihtne edevus.

Kunila puhul on kindlasti tegemist erandiga, mis võibolla kinnitab eelpoolmainitud reeglit, kuid edevusest ja hooplemisest on tema puhul asi  kaugel.  Kunila on tõeline vanakooli kollektsionäär selle sõna parimas tähenduses – metseen, kes ajab Eesti asja.

Kuidas ja millal teie kunstikogumise kirg alguse sai?

Ma ei ole oma olemuselt kuigi suur kollektsionäär. Mind huvitab eelkõige kunst ise ja minu kunstihuvi juured on kahtlemata lapsepõlves, pärinedes aegadest, kus ema käekõrval nii Kadriorus kui ka Kunstihoones näitustel käisin. Ka minu lapsepõlvekodus oli kunst olemas ja au sees, hilisemas elus olen seda juba ise soetanud.

Kunstikogu tekkimise hetke on raske määratleda, aga mõtted selle ümber hakkasid keerlema siis, kui maalid enam koduseintele ära ei mahtunud ja tuli mõelda, mida edasi teha.

Milline on teie kunstikogumises suhe kasuliku investeeringu ja lihtsalt meeldimise vahel?
Olen soetanud kogusse väljapaistvate eesti kunstnike töid ja seadnud põhimõtteks, et teos peab selgelt ja hästi esindama autorit ning loomulikult on oluline, et töö mulle meeldiks. Lähtudes sellisest kogu koostamise põhimõttest, on see ühtlasi ka investeering vähemalt vaimu ja hinge tarvis.

Miks te välismaa autorite teoseid ei kogu?

Olles lapsepõlvest saadik kokku puutunud eesti traditsioonilise maalikunstiga, mis aegade jooksul on mulle väga lähedaseks saanud ja millega olen aastaid tegelenud, siis on loomulik ka sellega jätkata. Kunsti kogumine ei tähenda minu jaoks lihtsalt maalide soetamist, vaid sellega süvendatult tegelemist. See on sümpaatiate küsimus ja seetõttu ei ole võimalik hüpata ühelt teemalt teisele. See on ühtlasi ka Eesti asja ajamine, tutvustades ja propageerides eesti maalikunsti.

Kuidas suhtute Eesti uue põlvkonna maalikunstnikesse? Kas mõni noor ja vihane maalija ka teie kogus esindatud on?

Käin regulaarselt näitustel ja vaatan huviga erinevat kunsti, kuid see ei tähenda seda, et see peaks muutma minu kunstikogu koostamise põhimõtteid.

On teil kunagi läinud mõne teise kunstikollektsionääriga teoste pärast nö “rebimiseks”? Kui jah, siis millise teose puhul?

Soetan maale kogusse peamiselt kolmel erineval viisil. Esiteks, ostes neid käest-kätte meetodil. Teiseks, kunstigaleriide vahendusel. Ja kolmandaks galeriide korraldavatelt kunstioksjonitelt. Ja kui silmas pidada viimast meetodit, siis oksjonil käib enamasti alati tihe rebimine ja hinnad tõusevad.

Loe ka põhjalikumat usutlust Enn Kunilaga, mille leiad SIIT.

……………………………………………………………………………………………………………….

Enn Kunila on Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade seltsi juhatuse esimees alates selle loomisest 2007. aastal, samuti Kunstisõprade seltsile olulist majanduslikku tuge pakkuvate patroonide kogu asutaja ja eestvedaja. Eesti Muuseumiühing tunnustas 2009. aastal Enn Kunila tegevust Eesti Muuseumide Sõbra tiitliga.

Enn Kunila on tööstus-, kaubandus- ja kinnisvarainvesteeringute grupi NG Investeeringud üks juhte ning AS Liviko, AS Balbiino ja Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS nõukogu esimees ning Eesti Toiduainetööstuse Liidu volikogu esimees. Eduka, Eesti kapitalil põhineva tööstust ja kaubandust edendava ettevõtjana on ta samavõrra pühendunud ka Eesti kunstivaldkonna edendamisele ja metseenlusele Eesti kunsti hüvanguks.

 Näitus “Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust” on Tallinna Kunstihoones avatud 24. veebruarist – 1. aprillini 2010. Kunstihoone on selle näituse puhul erandina avatud K-P kl 12-20.

*Igal neljapäeval kell 17 ja laupäeval kell 13 toimub näitusel tasuta ekskursioon kunstiteadlase juhtimisel!*

Twitterisse!

Sarnased postitused:

1. Freddy, mina ja Põldroos Kunstihoones
2. ETTEVAATUST: täna Kadriorus “performants”
3. Kirjandivõistlus küttis kired üles